Tähelepanuvajadus või kaitseseisund? Suhtlemisnõustaja selgitab, miks inimesed jutule vahele segavad ja vestluspartnerit ei kuula

Kõrvakuulmisega on õnnistatud suuremat osa meist. Kuulamisoskuse kohta ei saa kahjuks päris sama öelda. Kas sina tõesti kuulad või ootad pingsalt oma korda, et suu avada? Ehk tasub endale vahel meelde tuletada, et küllap anti meile kaks kõrva ja üks suu siiski põhjusega.

Hajameelne kuulamine ei pruugi olla sama ohtlik kui hajameelne autojuhtimine, omamoodi probleem on see aga sellegipoolest. Nagu ütleb Kate Murphy oma menuki „You’re Not Listening“ avasõnas, korrutatakse meile tänapäeval nagu mantrat, et kuulakem ikka toda püha kolmainsust – oma südant, sisehäält ja kõhutunnet. Kui palju julgustatakse meid kuulama teisi inimesi? Palju vähem. Ja teate, ega me selles kuigi head ei ole ka. Kipume üksteisest üle rääkima mitte ainult ülemeelikus peolauas, vaid ka tõsistel töökoosolekutel, isegi tagasihoidlikel perekondlikel õhtusöökidel ja neljasilmajutuajamistes. Kui ideaalset vestlust võiks võrrelda sõiduga kahesuunalisel teel, kus jääb ruumi nii rääkimiseks kui ka kuulamiseks, siis mida teeme enamasti meie? Paneme oma suuvärgile hääled sisse ja paarutame muudkui uljalt mööda ühesuunalist.

Teisele me kuigi sõbralikult teed ei anna ehk oleme harjunud vestluspartneri juttu sisse sõitma, targutama kohtades, kus poleks tingimata tarvis. Ise sellest tihtilugu aru saamatagi, sest kui probleem silma-kõrva kriibib, siis kindlasti kõigi teiste, mitte enda juures. Justnagu liikluses – kui sina ette keerad, siis vaadakem kõik seda vilunud roolikeerajat; kui keegi teine julgeb sulle ette sõita, siis oh seda verbaalset oksendamist.