Psühholoog: üks suurimaid müüte on arvamus, et eneseohverdus võrdub ülima lahkusega

Inglise keeles on väljend people-pleaser. See tähendab kroonilist meeldijat, inimest, kes sätib teiste vajadused alatihti iseenda omadest ettepoole. Olgugi et sisekosmosest kaenuna võib see näida ülima altruismina, siis lõpuks selline „lahkus“ vaid lämmatab. Sinu enda.

Kirjutan teemast, sest tean, mida see tähendab. Olen näinud ülimat soovi rutata alati päästma, abistama, asju ette-taha ära tegema, nii perekonnas kui ka sõprade puhul. Ja ega ma isegi patust prii pole. Viimasel ajal kohtan teemat sagedasti ka intervjuudel. „Olin varem täielik people-pleaser…“, „Ajaga olen õppinud ütlema ei…“, „See on minu piir…“, „Ma ei osanud oma vajadusi märgata…“

Oot-oot, „minu vajadused“ – mida see üldse tähendab? Kõlab nagu liigne nõudlikkus? Tähelepanupuudus? Enese tähtsamaks mängimine? Pigem tabu, eks? Kliiniline psühholoog Kristi Kalvik ütleb, et inimesed ei oska oma vajadusi tihtipeale sõnastadagi – veelgi enam mõelda, et rahuloluks on tarvis muudki kui toit, vesi, katus ja töörõõm. Ja vahel võibki tunduda, et kui kõik mu ümber on rõõmsad – kolleegid, sõbrad, kallim, lapsed, hamster ja koer –, siis toitun isegi sellest suurest õnnevahust.