Psühholoog: otsekohesed inimesed kurdavad sageli, et kõige raskem on suhelda nendega, kes näitavad end kogu aeg rahuloleva ja rõõmsana

Inimesed võiksid olla üksteise suurimad toetajad ja julgustajad, ent päriselu näitab ka muud — me võistleme, saboteerime ja õõnestame. Miks see nii on? Psühholoog Kärt Kase annab omapoolse kommentaari, kuidas saavad ennast upitavad ja teisi õõnestavad käitumismustrid alguse.

Sada aastat tagasi käsitles Freud isiksust kolme­tasandilisena. Id on ihadega seotud süsteem, superego lähtub ühiskondlikest normidest ja ego püüab mõlema vahel tasakaalu leida.

Ennast upitavad ja teisi õõnestavad käitumis­mustrid võivad inimesel kujunema hakata juba väga varakult. Lapse sotsialiseerimist saadab vanemate ja teiste täiskasvanute suunamine, et mis on viisakas ja aktsepteeritav – nii õpime, kuidas teistega suhelda. Samas võib vabalt juhtuda, et ema räägib näiteks kodukontoris telefoniga ülimeeldivalt, aga kui on kõne lõpetanud, sajatab: “Isver, kui nõme ta on!” Laps märkab ja salvestab. Kui isa sõbra uuest töökohast kuuldes talle õnne soovib, aga pärast emale kommenteerib, et see vist on küll vale valik (isegi kui ta teeb seda heatahtlikult), siis ajapikku õpib laps, et üks asi on tegelik arvamus ja teine on see pale, mida teistele näitad.