Esimene kohtumine

Olin pulmas järelevaataja – minu ülesanne oli tagada, et pidu sujuks ja et keegi oma agarusega üle käte ei läheks. Saime Margusega jutule õhtu lõppedes, kui ta minu juurde kööki tuli ja vestlust alustas. Olin siis oma eluga üsna rajalt maas... Mu esimene armastus oli vaid paar kuud tagasi mind petnud. Mul oli depressioon, mõtlesin pidevalt enese­hävituslikke mõtteid ja üks mu toimetuleku­mehhanism oli enesevigastamine. Olin haavatav, mis mängis temale kätte muidugi ideaalsed kaardid. Vestluse käigus pööras ta mulle tähelepanu, mida siis nii vajasin. Ta tundus igati sarmika, kogenud ja küpse mehena. Meid ühendas kohe see, et näis – elu polnud ka tema vastu õiglane olnud. Ta kirjeldas, kuidas ta pole suutnud tõelist õnne leida ja millist valu ta on minevikus pidanud läbi elama...

Alles hiljem sain teada, et see valu on tingitud tema lapse­põlvest. Ema andis ta pärast sündi lastekodusse ja teda „jooksutati” eri perekondade vahel. Mitmed kasuvanemad olid vägivaldsed. Margus süüdistas kurvas saatuses oma bioloogilist ema. Ilmselt sealt tema negatiivne hoiak naiste suhtes ka alguse sai... Kõik tema senised suhted olid olnud mürgised, naised olevat teda korduvalt petnud ja ta ütles, et keegi tema endistest pruutidest polnud küündinud tema tasemeni.

Kuna tundsin sel ajal ise sügavat kurbust, otsustasin, et tahan talle näidata, et maailm pole nii kõle paik, kui talle (ja ka mulle endale) sel ajal tundus. Tahtsin teda mustast august välja tõmmata... Aga see oli juba eos võimatu.

Esmakohtumise lõpus võlus ta mind melanhoolse klaveri­palaga ja andis mõista, et kuna soovib jääda salapäraseks, on see meie esimene ja viimane kohtumine. Ta ei soovinud kontakte vahetada. Kahjuks see ikkagi ei jäänud meie viimaseks kohtumiseks.

Salapärane ja ohtlik

Teine kord kohtusime ühise tuttava sünnipäeval ja see kokkusaamine mängis olulist rolli...

Jaga
Kommentaarid