Trummidel sahisevad harja­kesed, näpped madalal bassil, sõrmede jooksu­rajad klaveriklahvidel. Ja Susanna Aleksandra hääl, kord kergelt üle kõige pihustumas, kord jõuliselt liikumas; paisumas ja pehmenemas. Ta võib sama laulu sees minna üle ühelt keelelt teisele.

Mõnikord päritakse Susannalt tema tegevusala ja saades teada, et tegu on jazzlauljatariga, pomisetakse “ei saa sest üldse aru” või “ei meeldi”. Susanna küsib siis tavaliselt vastu: aga kas sulle Frank Sinatra ja Ella Fitzgerald meeldivad? Kui jah, siis sulle ju meeldib jazz!

Ta on väle, vaimukas ja kiirgavalt inspireeriv. Jaanuaris ilmub tema teine album “The Siren”, mis Jaapanis avaldati juba mullu märtsis nime all “Souls of the Night”.

Mõistad sa inimese kimba­tust, kes tunnistab, et ei jaga jazzi?

Avangardses jazzis leidub tõesti palju keerulist ja abstraktset. Aga mina kannan oma loomingus pigem seda poolt, mis on tulnud Ameerika muusikapärandist, lisan noppeid popist ja folgist ega sea endale piire. Mu eesmärk on teha ausalt midagi, mis mind puudutab ja puudutab ka teisi. Jazzi nautimine ei vaja aastatepikkust õppimist. Võib kuulata ilusat meloodiat, sõnumit, pilli huvitavat häält; lihtsalt tunnetada ja lasta mõtetel rännata.