"Püüdsin endale selgeks teha, et nüüd nii ongi: olen töötu." Koondamiskogemus, millest on nii mõndagi õppida

“Ma ei arvanud kunagi, et see minuga juhtub. Nii raske oli endale tunnistada, et olengi päriselt töötu.” Novembris töö kaotanud Geily (31) koondamiskogemusest on mõndagi õppida.

“Paremat koondamist ei oskaks ette kuju­tadagi,” teeb hotel­linduses töötanud Geily meie vestlusele üllatava sisse­juhatuse ja jätkab: “Teadsime kõik, et midagi pole parata… Ettevõte oli väga korrektne ning töötajat toetav, aga ikka oli raske. On siiamaani.”

Aasta eest hotellides alguse saanud koondamislainega Geily toitlustusosakonna vahetusevanema tööst veel ilma ei jäänud. See juhtus sügisel, kui hotell renoveerimiseks suleti. “Muidugi on valus ja kahju, kui otse sinu silme all lähimad kolleegid koonda­takse. Esmaste minejate ees oli mul millegipärast isegi süütunne." Geily proovis end emot­sioonidest mitte mõjutada lasta ja võtta olukorda kui paratamatust. “Püüdsime kolleegidega üksteist toetada — kriisiaeg ja teadmine peatsest ühisest saatusest isegi liitis.” Koonda­misest teatati päris pikalt ette ja osa Geily kolleege leidis uue töö, kuid Geily otsustas lõpuni jääda. “Tund­sin, et vastutan oma inimeste eest, kuniks neid veel on.”

Lugeja, sind tabas samuti hiljuti koondamislaine? Jaga oma kogemust [e-mail]!