Muidugi on ta toidu­hoolikuna teinud süüa, tundub, kogu aeg. Meele­tutes kogustes triibuliseks grillitud virsikuid ja juustuviile, krõbedaid täidetud ahjuparte, borši, mis helgib taldrikul nagu tuline kalliskivi, mets­maasikatest kirjatud Pavlova-pilvi… perele, lähedastele, külalistele. Hiljuti tegi suure sünnipäevalaua sõbrannale. Too imestas: “Keegi isegi ei küsinud, kui vanaks ma sain — kõik rääkisid ainult toitudest!”

Iseenese catering’i-firma on loomulikult esimene variant, mis tema tulevikuga seoses pähe kargab, ning pakkumisi oma erksa­värvilise köögikunstiga üles astuda laekub talle pidevalt. Aga Hele-Mail on tõsi taga, kui ta ütleb, et mõnd aega ei soovi ta midagi teha.

“Ma olen terve elu teinud tööd, hoolimata millestki, pannes mõnikord oma elu ootele. Kõik lapsed olen sünnitanud nii, et ei jätnud töötegemist,” lausub kolme teismelise poja ema. Kutt Kaaren on 17, Laur 16 ja Luukas 14. Otsekohe ujub esile mälupilt: Hele-Mai üheksakuuse esiklapse emana sõudmas üksi järvel ja peaaegu hambad ristis enesele tõo­tamas: ma pean saama kodust välja, tahan tööle! Mis siis nüüd ühtäkki muutus — peale selle, et kõik elus muutubki kogu aeg?

“Otsuse tegemine on mõnes mõttes teekond. Sa võid näiteks juba mõnd aega tahta lahutada, aga seda ei ole nii lihtne päevapealt teha. Tööga oli samamoodi. Olin lahkumisele mõelnud, kuid polnud tegutsenud,” sõnab Hele-Mai.