Ukrainlannast õpetaja Olha: sõda näinud õpilastega ei pea rääkima nagu lastega

24. august, Ukraina iseseisvuspäev. Mitte ainult. Koledal kombel täitub samal päeval täpselt pool aastat sõja algusest. Ukraina peredes ei tähistata riigipüha tänavu nii nagu tavaliselt – paraadide ja pidustustega. Ka Olha Kalabukha (47) kodus on meeleolu melanhoolsemat laadi. Ta valmistub parasjagu kahe tütrega Eestisse kolima, jättes maha oma abikaasa ja ema.

Marutav sügis. Olha on Eestis viibinud loetud kuud, kui temaga Vabaduse kooli õpetajate toas kohtume. Intervjuupaik pole juhuslik – ukrainlanna õpetab siin Tõnismäel asuvas koolihoones nüüd sõjapõgenikest lastele matemaatikat, samuti on ta 9.d klassi juhataja. Samas koolis õpib ka naise teismeline tütar Jelizaveta, kes sai mõne päeva eest 14aastaseks. Olha on siiralt õnnelik, et tüdruk sai viimaks sünnipäeva tähistada nii, nagu tema eas laps väärib. Turvalises keskkonnas. Naise vanem tütar on 22aastane. Temagi oli sunnitud sõja tõttu Ukrainast lahkuma. Ühe pere liikmeid eraldavad nüüd tuhanded kilomeetrid ning Olha süda on kolme riigi – Ukraina, Eesti ja Kreeka – vahel katki rebitud.

Oma kasina vene keele oskuse pärast olen palunud meile appi kooli kommunikatsioonijuhi Vladislavi, kes saab kätt proovida tõlkijaametis. Kuigi esiotsa pabistan, kas ja kuidas me telefonimängu meenutavas vestlusringis Olhaga ühise keele leiame, läheb kardetust libedamalt – olgugi et kohati tahan itaallase kombel appi võtta käed, jalad ja miimika. Vahepeal piisab pilgustki. Ja kuigi pool Olha jutust on mulle nagu Hiina mõistatus, panen tähele, et kui ta kõneleb, püsib mu pilk ainiti temal. Oskus end kuulama panna kulub õpetajatöös marjaks ära.