Avameelselt kadedusest: olen kade inimeste peale, kellel on tänu jõukatele vanematele elus nii palju lihtsam

Dante „Põrgus“ on kadedate inimeste karistuseks kinni õmmeldud silmadega puhastustules põlemine. Kõlab natuke karmilt, kas pole? Olgugi et aina enam räägitakse sellest, kuidas rivaalitsemise asemel võiksime üksteist toetada – sest nii võidavad kõik –, närib hinge vahel ikka väike kadeduseuss.

Pean tõdema, et mind on õnnistatud sõbrannadega, kes üksteise õnnestumistele kaasa elavad. Selle asemel, et kadestada, proovime teiste edusammudest inspireeruda. Väga lihtne näide: kui keegi näitab n-ö kadedaks tegevaid reisifotosid, siis proovin leida ka ise viisi mõnd kaunist paika külastada. Nagu öeldakse, tee tööd, näe vaeva, küll siis tulevad ka võimalused.

Kui sõpradega on lihtne, siis armukadedus suhtes pole mulle võõras. Püüan oma tundeid küll mõistusega vaos hoida, kuid lõpuks purskuvad need pisarate saatel ikkagi välja. Hiljuti mõistsin, et selle kehva tunde aluseks on lapsepõlvest pärinev ebakindlus – hirm, et ma pole piisavalt hea.