Skisofreeniadiagnoosiga meesterahvas, kellega vestlen, ei erine välimuse poolest mitte millegagi keskmisest kolmekümnendates mehest

Vestlesin psühhiaatriahaiglas mehega, kellel on diagnoositud skisofreenia. Tänu sellele kohtumisele muutsin oma senist suhtumist nii sellesse asutusse kui ka haigetesse.

33aastane Jüri (nimi muudetud) on Paldiski maanteel. Ta on siin korra ka varem olnud – kuus aastat tagasi. Esimesel korral toodi ta siia, teisel korral tuli ise.

Õrna hingega mees

Jüri palub, et ma loos ühtki kohanime ei mainiks, sest see reedaks ta nendele, kes teda otsivad. "Kui ehitusmehed ise terviseajakirja ei loe, siis nende naised kindlasti loevad ning lobisevad välja. Küll ma tean," põhjendab mees.

Ma annan Jürile lubaduse, et ühtki reetlikku vihjet kirjutises ei avaldata.

"Olin üle töötanud. Ehitustel oli nii palju tööd ning mina olen õrna hingega - kirjutan luuletusi, võtan kõike südamesse ning verd ei kannata.  Ehitustööd on palju, kiirus on kogu aeg taga ning objekte on mitmel pool. Kaastöötajad ja töödejuhatajad vahelduvad. Paar nädalat tagasi pidime kodust kaugel mingit kõrvalhoonet ehitama hakkama. 

Töökaaslased tundusid kohe algusest peale kuidagi pahatahtlikud. Lisapinged tulid sellest, et selja taga räägiti minust halvasti ja nimetati lolliks. Päeval pidin ühe mehega koos pikki puid lühikesteks küttepuudeks saagima. Mina hoidsin puu ühest, tema teisest otsast. Nägin, kuidas saag mu käele aina lähemale jõudis. Sain aru, et nüüd plaanitakse minu vastu midagi halba. Lasin puuotsast lahti, sest kartsin, et see on meelega nii tehtud, et saag mulle kätte lõikaks. Paarimees oli väga vihane.

Õhtul kuulsin enda kohta inetuid repliike. Oli väike kakluski. Öösel kostis põranda naksumist, samme ja ärevat hingamist. Kartsin, et nüüd nad mu vastu midagi kavatsevad. Äratasin lähedal magava mehe ning käskisin tule põlema panna. Kaks meest olid