Jan Uuspõld vihast ühiskonnas: oleks vanem põlv­kond praegustele noortele rohkem armastust jaganud, ei peaks me sellest rääkima

“Sain aru, et see on päris armastus, mille järele ma karjun, ja ju siis karjusin piisavalt tugevasti,” meenutab näitleja Jan Uuspõld (47) aastatetagust aega, mil tema elu hakkas jõuliselt pöörduma paremuse poole.

Eelmisel õhtul on Jan mänginud “Error 403” kontroll­etendust Vabal Laval. Valge­vene revolut­siooni käsitlevas tükis kehastab tema peategelaste sisekõnet, annab hääle nende kahtlustele, pettumusele, vihale. Jani enda hääl kõlab rahuliselt, lausa malbelt kohati. Naer. Ohtrad tsitaadid. Parema käe väikeses sõrmes rohelise kiviga sõrmus.

“Pärast läbimängu vaatasin, Telliskivis terved terrassid inimesi täis, mida hekki?!” imestab Jan. “Aga siis mõtled: see teebki inimese armsaks, et ta unustab halvad asjad üli­kiiresti. See ongi ellujäämise võti. Kui me mäletaks kõike seda saasta, mida oleme läbi elanud, siis ei oleks edasi elada mitte raske, vaid lausa võimatu.”

Tõsi. Aga mis asjad sul püsivad meeles?

Eesti keel ja meel, Eesti Vaba­riigi sünniaasta, laste nimed ja sündimise kuupäevad — ikkagi see, mis on tähtis meie jätku­mise koha pealt. Head asjad. Negatiivset kipun unustama. Olen kuulnud, et esimesed poolteist aastat inimese elus on eriti olulised. Kui preverbaalses ajas oled läbi elanud trauma, jääb see su sisse, kehamälusse. See näitab, kuivõrd tähtis on anda ini­mestele ainult armastust. Iga väikseimgi röögatus jääb sisse sellele väikesele olevusele. Ma olen selle teemaga tegelenud seoses oma migreenidega.

Kuidas sa neid taltsutad?

Migreen on ju suhteliselt diagnoosimatu, mitte nagu lahtine luumurd. Igaühel kulgeb see erinevalt.