Võimalus vaadata, kuidas inimesed suhteturul ennast reklaamivad, on minu jaoks kohtingu­rakenduste kasutamise ainus rõõm. Huvitav on jälgida, missuguse pildi nad üles panevad, kui vanad on ja mida otsivad… See kõik on pisut kurb. Miks on tänapäeva maailmas vaja suhte loomiseks end esmalt läbi netirakenduse turundada? Või on see järjekordne märk üleüldisest progressist? Kui saame hääletada, arveid tasuda ja maksudeklaratsioone netis teha, miks ei peaks saama seal ka armastust vormistada?

Kuulsin Tinderist siis, kui minust sai taas vallaline mees. Sõbral oli see olemas. Mõned hoiatasid, et see on “seksiäpp”.