Valu küljel. Küllap pimesool! Veider peavalu. Appi, ajukasvaja?! Mida teha, kui hirm haiguste ees hakkab elu segama?

Pea valutab? Ilmselt ajukasvaja. Rinnus valu? Küllap infarkt. Tunda kerget ärevust oma tervise pärast või otsida vaevustele abi doktor Google’ilt pole tõenäoliselt kellelegi võõras. Mis aga juhtub siis, kui hirm kasvab põhjendamatult suureks ja hakkab segama argielu?

Ilmselt paljudele meenub hirmuga haiguste ees Juhan Smuuli värvikas karakter polkovniku lesk. Kutsutakse ju ka rahvasuus sedaviisi inimesi, kes arvavad end alalõpmata haiged olevat. Tõsi, päris võrdusmärki nende kahe tegelase vahele panna ei saa. Kui leskproua tegi seda rohkem tähelepanu ja kaastunde saamise eesmärgil, siis hüpohondrik ei arva tingimata, et „arstid ei tea midagi“. Ka ei käi ta tõenäoliselt oma udupeente diagnoosidega lähedaste ees kemplemas, nagu kuulsal proual kombeks oli – leppis ta ju viimaks ladinakeelsete diagnoosidega nihilissimus acutus (suur mittemidagi) ja logorrhoea gradus gravis (lobisemismaania). Hüpohondriku mure on tingitud siirast murest oma tervise pärast, mida ta ei oska kuidagi muul moel vaigistada kui otsida ikka ja jälle arstidelt kinnitust, et kõik on endiselt kõige paremas korras.

Tänapäeva hüpohondriku elu on kordi „kergem“ kui vaesel polkovniku lesel. Diagnoosi leidmiseks piisab vaid toksida kaks sõna otsingureale ja voilà... olemas ta ongi! Kuigi potentsiaalseid peene nimega haigusi võib silme eest läbi joosta mustmiljon, tõmbab aju eriti rasvasesse kirja need kõige mustema stsenaariumiga tõved. Seda enamasti küsimata, kust allikast info üldse pärineb. Kui hüpohondrik on oma diagnoosi väljaselgitamise missioonil, tunduvad korraga usaldusväärsed ka kõige kahtlasemad, keelevigadest kubisevad veebilehed, mille sisu pärineb teab kust, aga mille automaatne tõlkemootor on enam-vähem seeditavaks mudinud.