Unehalvatuse hirmsad lood: “Magasin, kui järsku tajusin, et keegi tuleb tuppa, tõmbab mu voodist välja ja lükkab voodi alla.”

Kujutle, et ärkad hommiku poole ööd. Sa proovid end liigutada, kuid oled pealaest jalatallani halvatud. Püüad appi karjuda, kuid suust ei tule piiksugi. Mõistus seevastu töötab täistuuridel. Kõige tagatipuks näib, et sa pole oma toas üksi.

Kirjeldatud hirmutavat episoodi, kus osa ajust ärkab üles, kuid keha magab justkui edasi, on uneteadlase Kene Verniku andmetel kogenud viimaste andmete järgi 7,6% elanikkonnast. Sellist liikumisvõimetuse hoogu nimetatakse unehalvatuseks ehk -paralüüsiks.

Värvikaid näiteid leiab nii kirjandus- kui ka kunstiklassikast. Võtame või Šveitsi kunstniku Henry Fuseli õlimaali „Luupainaja“ („Nightmare“, 1781), kus on kujutatud sügavas unes naisterahvast, kelle käed ripuvad üle voodiääre ja rinnal kükitab ahvitaoline olend. Ulmekirjanduse raudvarasse kuuluva „Frankensteini“ autor Mary Shelley aga selgitas omal ajal, et sai õudusromaaniks inspiratsiooni oma „ärkveloleku unenäost“, mida on hiljem samamoodi tõlgendatud unehalvatusena.