Näitleja Saara Nüganen elu raskeimast etendusest: mõtlesin, et palju peaksin trahvi maksma, kui ma lihtsalt ei lähe lavale

Sel kevadel tõmbas elu näitleja Saara Nüganeni (31) emapuhkuse mõnusast mullist välja, kärts-ja-mürts-telešõu karussellile laulma ja tantsima. „Mul on hea meel, sest kodune pidžaama oligi juba liiga mugavaks muutunud!“

Saara istub teksades ja kampsunis mu vastas, juuksed kuklal krunnis, ja ma proovin meeleheitlikult meelde tuletada ta sünniaastat. Öeldakse, et hea modell on tühi lõuend, keda saab maalida ükskõik milliseks tüübiks, ning Saara mõjub näitlejana samasuguse puhta lehena. Pehmete näojoonte ja teatava armsuse pärast usuksin ma ilmselt üdini tema mängitud 19aastast, aga tas on ka tuumakus, jõud ja sügav hääl, millega kannaks ta välja ka karmi erruläinud-elunäinud kindrali rolli. Mõnikord filme, seriaale või saateid vaadates näen enda jaoks uut näitlejat või lauljat ja mõtlen: kes see veel on, kust ta tuli? Aga mäletan, et kui Saarat esimest korda teatrilaval nägin, oli tunne, nagu oleks ta ju alati eesti näitleja olnud. Ka siis mõtlesin, et huvitav, kui vana ta on, ta mõjus nii eatult. Niisamuti võib Saarat paigutada väga erinevatesse ajastutesse – nii on ta mänginud näiteks filmis „Talve“ ja Bornhöhe 1892. aastal ilmunud „Kuulsuse narride“ hiljutises filmiversioonis, kehastunud Lydia Koidulaks ja keskaegseks Valgeks Daamiks, aga täpselt sama veenev on Saara tänapäevastes telerollides: politseinikuna seriaalis „Valguses ja varjus“ ning remonditöökoja juhataja ja automehaanikuna „Alos“.

Nüüd on meil aga võimalus näha Saarat laulmas ja tantsimas telesaates „Tähtede täht“. „Ülejäänud seitse osalejat on elukutselised muusikud,“ ütleb Saara kerge närviga. „Ma olen natuke must lammas, aga see annab mulle võimaluse rohkem üllatada. Ma ei võta kindlasti kõige kõrgemaid noote ega laula keerutusi kõige filigraansemalt, aga mul on muud plussid, karakter, rolli sisse minemine.“