Täna sünnipäeva tähistav kirjanik Eia Uus: proovisin alati olla keegi teine. Vähem, vaiksem, sulanduv. Kanda beeži ja halli.

Taasavaldame veebruarikuu kaaneloo.

Kirjanik Eia Uusi randmele on tikitud igavese tindiga sõna „eluilu“. „See pole ainult päike ja sirelid,“ lausub ta. „Vahepeal peab olema väga halvasti, et oskaksid hinnata head. Mina, kes oma 17. sünnipäeval peaaegu et loobusin elust, tõesti väärtustan iga aastat, mis sellele on järgnenud.“

Eia (39) on põhjus, miks mina teile kirjutan. Ligi üheksa aastat tagasi otsustasin kolida tagasi Stockholmi, kus olin ülikoolis käinud. Naljatasin, et ei lähe ainult siis, kui Anne & Stiil mind tööle kutsub. Möödus nädal, napilt kaks. „Tere Kelly, Eia Uus siin,“ teatas hääl tundmatult numbrilt. Issand, kuidas kõige ägedam ajakiri Eestis mu numbrit teab, olin ühtviisi elevil ja ärevil, hääl asjalik, keha võidutantsu väänlemas. Paar minutit hiljem oli asi otsustatud. Ma isegi ei küsinud, kui palju palka saab. See polnudki oluline, sest isegi uskumatuna teadsin, et toimunud on jumalik sekkumine.

Mitu aastat, sadu artikleid ja tuhandeid mahakriipsutatud lõike hiljem kirjutan mina Eiale. „Tsau, kas sa täna diskole tahad minna?“